Mu parim sõber läks minuga lahku

Minu elu halvim lahkuminek polnud mehega - see oli minu viieaastase kallimaga pärast seda, kui olin tema usalduse reetnud.

Minu eredaim mälestus keskkooli viimasest aastast ei ole tantsimine oma poiss -sõbraga valge varikatuse all roosid talvetantsul või kuulamas publiku möirgamist kevadise aplausi ajal muusikaline. See istub jaanuari reede õhtul pitsakoha ääres äärekivil ja hoiab oma mobiiltelefoni kõrva ääres kinni, kui mu parim sõber ütles mulle, et ärge kunagi temaga enam rääkige. Kunagi. Siis lõpetas ta kõne.

Liza* ja mina olime parimad sõbrad alates kohtumisest seitsmenda klassi matemaatikas. Tegin ettekäände, et helistasin talle teisel õhtuõhtul ja küsisin temalt ülesande kohta. Kõne oli kiire, kuid tegi seda, mida lootsin: see pani mind tema radarile ja tegi meist sõbrad. Liikusime kiiresti ütlemast: "Hei, mis lahti?" koridoris, et olla sellised sõbrad, kellele helistati naeruväärselt pärast meie vanemate magama minekut.

Liza ja mina liitusime koos välihoki meeskonnaga ning tundide vahel harjutustel, meeskonna õhtusöökidel ja Laupäeva hommikused bussireisid võõrsilmängudele said temast midagi, mida mul polnud kunagi varem olnud: tõelist parimat sõber. Veetsime lugematuid öid, kirjutades sisemisi nalju kõikjal tema magamistoa seintel. (Tema vanemad olid kõige lahedamad.) Suvel veetsin ma pikad nädalavahetused tema rannahoones, kus küpsetasime küpsiseid, hüppasime kividelt ookeani ja jäime hiljaks rohus lamama.

Aga sel reede õhtul, kui ma äärekivil nuttes istusin, oli peaaegu tunne, nagu poleks neid asju kunagi juhtunud. Põhjus, miks ta ei tahtnud minuga enam kunagi rääkida, oli see, et ma avalikustasin saladuse, mille ta rääkis mulle oma poiss -sõbra kohta - midagi, mida ta oli talle enesekindlalt rääkinud. Inimene, kellele ma rääkisin, rääkis Liza poiss -sõbrale saladusest midagi. Ta oli nii ärritunud ja karjus Liza peale. Ta teadis, et mina olen leke. Vabandasin, et rikkusin tema usalduse, kuid sellest ei piisanud. Ilmselt hindas ta oma suhet oma poiss -sõbraga rohkem kui seda, mis tal minuga oli.

Olin järgmisel esmaspäeval nii mures. Tundus, nagu peaksin kogu oma rutiini muutma, et teda vältida - kus ma matemaatikatunnis istusin, marsruut kohvikusse ja see, mida ma laupäeva õhtuti tegin. Pidudel kolisin teise tuppa, kui ta sisse astus. Mul oli teisigi sõpru - suurepäraseid, kes olid minu jaoks olemas, kui ma lahkumineku pärast nutsin. Nad kinnitasid mulle, et olen endiselt hea sõber, ja ütlesid, et see läheb üle. Kuid nende toetus ei muutnud seda, kui palju ma haiget tegin. Minu magamistuba oli seinast seina kaunistatud sõprade piltidega ja ma hakkasin Lizast ja minust fotosid maha võtma. Auke oli kümneid. Nädalate möödudes ütlesime koolis saalis üksteisest mööda kõndides kohmakalt tere, aga see oli ka kõik. Iga kord oli teda natuke vähem valus näha. Vähehaaval täitsin laigud oma magamistoa seintel teiste inimeste piltidega.

Mina ja Liza ei teinud end kunagi täielikult. Tänaseni pole ükski lahutus, mis mul on kunagi olnud poiss -sõbraga, nii palju haiget teinud ega mu elu samamoodi mõjutanud. Romantilises suhtes teate, et on võimalus - ja sageli eeldate -, et see võib lõppeda. Aga sõprus? Ta pidi olema mu parim sõber igavesti, mitte minu "parim sõber kuni poole aasta lõpuni".

Lõpuks kirjutas ta mulle kirja, mis sisaldas kõike, mida ma alati tahtsin kuulda - vabandust, võimalust leppimiseks -, kuid selleks ajaks oli juba hilja. Meie suhe oli muutunud. Kogu kogemusele tagasi vaadates oleksime ehk saanud oma sõpruse tagasi õigele rajale, kui oleksin varem meigi lükanud. (Ma oleksin kindlasti õppinud saladuse väärtust.) Või äkki on inimesed lihtsalt mõeldud teie ellu tulema ja sealt välja tulema. Nii raske kui oli näha tema minekut, ei vahetaks ma kunagi koos veedetud aega.

*Nimi on muudetud.

See lugu avaldati algselt 2016. aasta detsembri/jaanuari numbris Seitseteist.Vaadake lisateavet Seventeen mai numbrist, nüüd ajalehtede kioskitest! Saate tellida ka digiprobleemi siin.