Rachel: Oh ei, nad ei teinud seda!

Enamik teismelisi arvab, et nende perekond on kõige piinlikum kogum inimesi, kes kunagi maa peal käinud on. Meie emad on meie sõprade ees ebamugavad, meie isad on meie elu poiste ümber imelikud ja meie vennad ja õed ootavad alati võimalust tuua aega, mil püksis pissisime või sisse astusime seina. Usu mind, ma tean. Aga järgmine kord, kui tunned, et pole midagi hirmsamat kui olukord, milles oled, lohuta mu reedeõhtuse loo lugemist.

Õhtu algas hästi: mu pere külastas Ohio osariiki ja nii leidsime (kuidagi) laua kaheteistkümnele lauale ühes armsas restoranis kesklinnas, et nautida mõnusat õhtusööki koos vanavanemate ja nõbudega. Toit oli hea, meie kõrval laua taga istuv karjuv beebi juhtis tähelepanu mujale ja tundus suhteliselt normaalne ning seega oli õhtusöök sündmusteta. Mul õnnestus restoranist vigastusteta ja häbenemata lahkuda.

Kuni kusagil jäätise ja ülikoolilinnaku minituuri vahel tekkis tädil ja onul BRILJANE mõte minu ühiselamu tuba üle vaadata... koos kogu seltskonnaga. Kõik nemad. Kõik KAKSTEIST. Reede õhtul. Ja nii teadsin ma järgmise asjana, et juhtisin sugulaste paraadi (vanuses üheksa kuni seitsekümmend viis) liftiga oma tuppa. Lühidalt: nad pommitasid kolm minu sõpra (kõik olid tõesti haiged ja ööseks) ebamugavaid nalju ülikoolielu kohta ja kõndis sihitult ringi, otsides vannituba, lifti või Jumalat teab mis veel.

Kuigi suuri "OH MINU JUMAL!" hetked (nad ei kõndinud mu toakaaslasega sisse haakides ega näidanud võõrastele mu beebipilte... kuigi ma ei paneks kogu olukord tundus ajaveebi vääriline ja võimeline rõõmustama tüdrukut, kes armastab (kuid on selle pärast sügavalt piinlik) perekond. Tüdrukule: sa pole üksi... Mul oli reede õhtu seda tõestada.