Tutvuge hämmastavate teismelistega, kes võiksid olla järgmine Lena Dunham

Kui olete alati unistanud oma lemmikkirjanike jälgedes käimisest, inspireerivad need teismelised teid unistustest loobuma ja asuge seda kohe ellu viima. Edil Hassan (18, paremal ülal) ja Monique Taylor (17, ülal vasakul) käivad veel keskkoolis, kuid teevad juba oma hämmastava luulega endale nime. Mõlemad on Scholastic Art & Writing Awards 2015. aasta portfelli kuldmedali saaja võitjad, järgides mõnede legendaarsed kirjanikud, kunstnikud, luuletajad ja disainerid, nagu Lena Dunham, Stephen King, Sylvia Plath, Zac Posen, Andy Warhol ja Truman Capote, kes kõik võitsid teismelised.

Siin jagavad andekad teismelised oma liigutavaid luuletusi.

Edil Hassani armastuskiri Somaaliale*

Su sõnad on kuulid, mis paned mind tervelt alla neelama,

lasta neil pommidena mu haigutavasse kõhtu kukkuda.

Sa paned mind tahtma näljapisaraid nutma,

hingata põua poolt hapuks tehtud hingetõmbeid,

mu sõnad on nii kuivad, et need murenevad nagu tänavatolm.

Ma tahan hingata värvides, mis tulevad su nahalt maha nagu suitsusammud.

Ma tahan neid maitsta

mu kurgu tagaosas,

et nad jääksid mu kopsude külge, nii et mu sõnad oleksid paguluse värvi,

mu hingeõhk, sinu heli.

Ma tahan, et su pruunid käed mu vöökoha ümber oleksid

et mind enda sisse tõmmata, matke mind ühe maa rusude alla

kes surmas on elanud rohkem kordi kui mina kunagi oleksin suutnud.

Sa nutad, kui ütlen, et olen teisega,

aga ma jätsin su maha, sest sina oleksid minu lõpp

ja ta käed võivad olla liiga kahvatud, et ma saaksin suhu vajuda

liiga kohmakas, et mu nime üle keele rullida, liiga paks

maitsta kõiki inimesi, keda ma selles kannan, kuid tema lünki ja auke,

nad pole nii suured kui sinu omad ja kui ma ta omaks võtan,

mu käed katavad need kinni.

Ma tahan sinu sisse pugeda,

unustage halvad asjad, mida olete teinud, ja teeselge, et need aastad

Ma raiskasin mehe peale, kes ei näe kunagi pearätis ilu nagu sina,

kunagi juhtunud. Aga kui panen pea su rinnale,

Ma kuulen kuulide murdumist läbi naha ja luu rebimist

maale vilistavad pommid.

Ma mäletan, miks ma ei suuda sinus kunagi rahu leida.

Igal aastal laulan teile armastuslaulu

tähistamaks seda aega, kui sa mulle ütlesid, et elad

ainult minu jaoks koduks. Ja iga reaga

hingad mulle kõrva uue vabanduse,

sellepärast, et ma pole see, kellest ma laulan,

lubaduste andmise eest, mida te ei saaks kunagi täita.

Sa oled põhjus, miks ma alati üritan

ehitada kodu tugevatele sõnadele nagu suits.

See pole enam oluline

et jagate mu silmi või lõhnate kaneeli ja sooja chai järgi või

meresoola maitse ja palved koidikul.

Ma tahan sind unustada, kui su kuulid

muutunud liiga suureks, et ma saaksin neelata,

kui mul hakkab haigeks jääma metalli maitse suus.

Aga sa oled miil sügaval minu naha sees.

Ema keele sõnadega

mis kukuvad mu suust nagu tellised. Ma tahan sind

viisil, nagu te ei saa kunagi olla, ja kuigi

sa hoidsid mind põua värvi kätega, sa armastasid mind

pagulase jõuga,

sa armastasid mind,

ainsal viisil, kuidas sa teadsid.

Niisiis, ma annan teile andeks

mu südame murdmise eest,

sellepärast, et sundisin kodust lahkuma

kelle maa oli mu perekonna veres kirjas.

Ma andestan teile, et keelasite mulle mälestused

mehest, kelle pärast ma nutan, kui sa naeratad ja võpatad,

mees, kellele ma oskan maitsta mangode küpsust

ja viirukis magusas, raskes lõhnas.

Ma armastasin sind oma viha pärast valu pärast

sa panid mind alati tundma. Aga sa oled haavatud

mis suudab laulda lugusid minu nimel

ja ära vaata kunagi eemale, kui sinu omad mind nutma panevad.

Ja pärast 17 aastat lahusolekut pole sa mind kunagi maha jätnud,

suudles mu südant hoolimata südantlõhestamise maitsest,

hoidsin käest kinni, kaks kodusõda,

nagu sa ei tunneks, kuidas nad põlevad ja hammustavad.

Sa oled kodu, millest ma ei saa kunagi välja kasvada,

nostalgia ja armastus, mis vaatamata kõigele

kastab iga kord igatsusega su nime

see voolab mu huultelt

igas minu anumises.

Unenäopüüdja, autor Monique Taylor *

Ma kasvasin üles ühevärvilistes riietes,

unistades linna taevast

õitseb maast.

Ma saadaks elanikke 6-6000,

kus meie elu võiks kirjutada üle taeva

neoon ja sära.

Ema ütles mulle, kui ma linna ei leia

see leiaks mind,

nii et ma nikerdasin oma nime kingadesse,

mu jalgealustele järgneks lootus.

Jäin hiljaks ja vaatan ööd

leechi värv silmapiirilt

sest kuu oli teel,

ja tõelised staarid ei vaja punast vaipa

Meil ei olnud valget tara nagu mu sõpradel;

veetsime oma pärastlõunad sureva rohu ja võilillede peal,

püüdes muuta pilved teemantrõngasteks ja kadillideks.

Veedan ööd teleri ees,

õpib Oscari kandidaadiks

sest uppuvad laevad on lummavad,

ja Leo õpetas mind olema maailma kuninganna.

Daydreamsis oli hommikusöök Tiffany's,

Audrey Hepburn ja Marilyn Monroe

pühkides pallikleidid ja pärlid,

kus ma õppisin, et ilu oli arhetüüp,

mitte otsus.

Mu süda murdus sel päeval natuke

ja mässisin selle paberkroonidesse,

lootes, et hirm ei imbu läbi.

Aga suur ekraan oli õhukeste nägude jaoks,

kahvatu nahk

ja jalad kilomeetri pikkused,

ja minu punutud juuksed polnud mõeldud ajakirjade kaante jaoks,

aga kiireks küürimiseks köögivalamus

pisaraid välja pesta.

Läksin siis vara magama,

kastis Audrey tindiga

ja kutsus teda Maya Angelouks

kuna mul oli vaja teist kohta

oma unistused üles riputama.

Nii Monique kui ka Edil tunnustatakse suurepärase kirjutamise eest 11. juunil New Yorgis Carnegie Hallis koos 900 teise õpilasega toimunud rahvuslikul tseremoonial. Saate jälgida Seitseteist Snapchatis, kus YouTuber Jenn McAllister, aka Jennxpenn, võtab üle ja jäädvustab kõik hämmastava öö tipphetked. Auhindade kohta lisateabe saamiseks külastage www.artandwriting.org.

** Välja antud noorte kunstnike ja kirjanike liidu loal.