2Sep
Seitseteist valib tooteid, mis meie arvates teile kõige rohkem meeldivad. Selle lehe linkidelt võime teenida vahendustasu.
Tundub, et sellised murettekitavalt piinlikud juhtumid järgivad mind kõikjal nagu imelik hulkuv koer, kuid kuna olen ülikoolis õppinud, Tundub, et episoodide raskusaste on vähenenud (võib -olla sellepärast, et ma olen lõpuks omaenda kingadesse kasvanud ja tunnen end vähem ebamugavalt ja ebakindel). Sellegipoolest, ebamugav ja ebakindel või mitte, need piinlikkusehetked ja "oih!" tekivad endiselt ja ausalt öeldes imevad nad endiselt!
Suurem osa minu hetkedest "oih!", Nagu trepist üles komistamine (kuidas kurat ma trepist üles sõitsin !?) teel Douglassi saalis oma antropoloogia klassi koos inimestega ootasin selja tagant tõusmist ja kehitasin õlgu ning otsustasin, et on parem mitte muretseda, vaid hoida seda liikumises, kuid on veel aegu, mil selle maha raputamine võib olla pisut karm.
Isiklik näide sellest juhtus esmakursusenädalal, kui ainult esmakursuslane pidutses ja tšillis õues, vaadates tähti, kuni need hommikupäikesest kadusid. Olin väljaspool oma ühiselamut meie sisehoovis ja hängisin koos mõne mehe ja kahe tüdrukuga, kellega olin eelmisel päeval kohtunud. Meil oli hea vestlus, seejärel läks valitud teema meie HU Facebooki sõpradele (enamik meist leidis siit Facebookist inimesi, kes käisid Howardil suvel valisid mõned inimesed isegi toakaaslasi sel viisil!) Rääkisin sellest poisist, kellega ma sõbrustasin Facebookis, kes oli tõesti armas, kuid tundus nii tüütu ja kirjutas mu lehele seina. Noh, ilmselt arvasite ära; tüüp, kellega ma Facebookis sõbrustasin, seisis minu väikeses grupis ja oli minu öeldu üle väga solvunud.
Ütleme nii, et mul on nüüd Facebookis üks sõber vähem ...
